Aeg minna Valgevenesse

Rohkem kui üheksa miljoni elanikuga Valgevenes pakutakse peaaegu kõiki peamisi kindlustusteenuseid, kuid kindlustusturg ei ole korralikult välja kujunenud. Osaliselt on see tingitud tarbijate väiksemast kindlustusvajadusest ja ka väiksemast ostujõust. Valgevenelaste eelistused kajastuvad kõige paremini elu- ja kahjukindlustuse suhtarvus.

Naljaga pooleks võib tõdeda, et sakslased eelistavad kindlustada pigem endid ja oma lähedasi, eestlased ja leedulased aga esmalt oma vara. Valgevenes on see erinevus veelgi drastilisem. Kui kindlustusmaksete kogusumma on selles riigis ligikaudu 547 miljonit eurot aastas (võrreldes Baltimaade kindlustusturu 1,4 miljardi eurose mahuga), kulutavad valgevenelased elukindlustusele kõigest 31 miljonit eurot ehk 3,5 eurot inimese kohta aastas. See on napp 5% kogukindlustusest. Seevastu Eestis moodustab elukindlustus ligemale veerandi (täpsemalt 23%) kindlustuse koguturust, Leedus koguni 30%.

Elukindlustusturu arengut takistab peamiselt tarbija ebakindlus tuleviku ees. Seetõttu peetakse Valgevenes pikaajaliseks elukindlustuslepinguks juba kahe-kolmeaastaseid lepinguid, Balti riikides on aga elukindlustuslepingu keskmine kehtivusaeg kümme aastat.

Kahjukindlustus on samuti alles lapsekingades. Kui valitakse kindlustustooteid, siis peavad valgevenelased kahtlemata suurimaks väärtuseks autot. Muu vara kindlustamiseks mõeldud kindlustus on märkimisväärselt vähepopulaarsem ja tarbijad suhtuvad neisse sageli umbusuga. Siiski on müük sageli edukam, kui sõidukikindlustuse kogupakkumine sisaldab ka muid varakindlustuse liike.

Valgevenes kehtib inimestele ja ettevõtjatele üle kümne kohustusliku kindlustusliigi: näiteks kohustuslik liikluskindlustus, reisijatevedaja vastutuskindlustus, õnnetusjuhtumi-  ja kutsehaigusekindlustus. Neid võivad aga pakkuda üksnes riiklikud ja poolriiklikud kindlustusseltsid. Lisaks kehtib riigis hulk poolkohustuslikke kindlustusliike, mida nõuavad erinevad asutused, äriühingud või organisatsioonid. Näiteks Euroopa Liitu reisimiseks peab Valgevene kodanik ostma välisriigis kehtiva meditsiiniabikindlustuse, sest muidu ta lihtsalt viisat ei saa. Valgevene pangad nõuavad üldjuhul laenude tasumata jätmise riski kindlustamist ja mõnel juhul ka pangale panditud vara kindlustamist.

Samas kasvab inimeste huvi tervisekindlustuse vastu, sest nii saab ligipääsu erameditsiinile, mille tase on riiklikust arstiabist kõvasti üle. Tervisekindlustuspoliisiga patsienti koheldakse Valgevenes eelistingimustel isegi riiklikes raviasutustes - ta saab parema palati, parema toidu, vastuvõtule registreerimise kord on erinev jne. Kõik see muudab tervisekindlustuse äriühingutele huvipakkuvaks töötajate motiveerimisvahendiks.

Valgevene äriringkondades saab eristada kahte erinevat ellusuhtumist. Need ärijuhid, kes teevad koostööd välispartneritega, võtavad sageli üle ka välismaiste ettevõtete suhtumise. Nad suhtuvad eri liiki kindlustusesse suurema poolehoiuga, motiveerivad oma töötajaid, suudavad hinnata äririske jne. Ülejäänud mõtlevad samamoodi nagu erakliendid, kelle jaoks piirdub atraktiivsete kindlustusteenuste loetelu vaid sõiduki kaskokindlustusega.

Kohanemine Valgevene tarbijatega ei ole lihtsam kui kohanemine äritegevust reguleeriva riigiaparaadiga. Turu erisused nõuavad loomingulist, kuid realistlikku lähenemist Valgevene tarbijate ostuvõimele. Kui ERGO kontsern nimetas selle riigi mitu aastat tagasi üheks oma tähtsamaks turuks, oli omandatud üsna kirev kogemus. Valgevene turult tagasitõmbumisele järgnes naasmine 2008. aastal, pidev käibe suurenemine ja kasumi kasv, mis on jätkunud siiani. See asjaolu on kinnitanud, et otsus naasta oli õige.